Maikuu

Lhotka

See kuu siis algas lasteaedadesse avalduste sisse viimisega. Andsin kahte lasteaeda (täpselt nendesse samadesse, kuhu poja puhulgi). Lisaks viisin paberid ka lastesõime, mis asub täpselt seal samas, kus poja alguses eralasteaias käis. 20 päeva "grillimist" ja tulemuseks eitavad vastused ning mina arvasin, et lastebuum on juba üleläinud. Aga ei ole.

Kohta lasteaedadesse ei saanud. Täpselt nagu pojaga. Seekord ei nutnud vaid olin sügavalt pettunud. Kribasime jälle protestikirjad valmis. Seekord pole ühendust nii kiiresti võetud nagu eelmine kord. Aga selle eest saime õnneloosiga koha lastesõime. Seega põhimõtteliselt koht, kuhu minna, on olemas. Koht aga on tittedele ehk siis 1 kuni 4-aastastele ning õppeprogramm kehvake ehk siis tegelikult pigem ikkagi lastehoid kui lasteaed. Pluss rahaliselt on see ka kaks korda ja natuke peale kallim.

Lhotka

Lasteaia teemal võin ma pikalt heietada. Meie kodulasteaeda oli seekord 5 last ühele kohale. Teise lasteaeda 3.5 last ühele kohale. Lastesõime 2 last ühele kohale. Samas kui teistes linnaosades said sama vanad lapsed kohe koha või lausa kuulutatakse, et on veel vabu kohti. Lisaks tehti sellest aastast seaduse muudatus, mille kohaselt peavad vabade kohtade olemasolul vastuvõtma lausa 2-aastasedki. Teistes linnaosades saavadki sisse ka nii noored. Siiani oli kuni 3-aastastele vastuvõtmine kohustuslik....aga muidugi juhul kui kohti on.

Mis siis veel põnevat? Legolandis käisime. Kribasin allpool olevas postituses kui äge see oli.

Nädal aega hiljem käisime Lhotkas lasteüritusel, kus oli teema teadus. Üritus toimus kaunis looduses. Kui eelmisel aastal peeti seal olümpiavõistlusi, siis sellel aastal olid ülesanded teadusega seotud. Poja sai rakette õhku lasta ja tüdruk hobusega sõita. Kõige rohkem meeldis neile aga kanuu sõit veesilmal. Väga hea ilm oli ning seega vahva üritus. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib lapsi mööda üritusi vedada. See on minu teema.

Poja käis koolis niiöelda proovipäeval, et kogeda kuidas on koolis tunnis istuda ning samas teada saada, mis nad seal ka teevad. Ei olnud ta sellest väga vaimustuses ja mina ei olnud samuti vaimustuses, et ta sai pinginaabriks poisi, kes teda debiilikuks kutsus. Ai ma olin kuri. Üritasin talle selgitada, et ta ei istuks sellistega päriselt kokku kui kool hakkab. Issand ma ei taha seda kooli jama läbi teha.

Käisime üle pika aja sugulastel külas. See oli küll tore reis Mosti. Aeg lendas linnutiivul.

Saime lõpuks ometi ka hambaarsti juures käidud, et üle vaadata need alumised neli hammast. Ära läksime juba kaks hammast karbis. Hammaste väljatõmbamisel tõmbus pojal nägu ikka päris kaameks ära. Valus oli ju aga ei teinud piiksugi ega kurtnud. Pärast moka otsast mainis, et oli valus olnud. Ma olin põhimõtteliselt hambahaldja käimise vastu (et ei ole meie kultuur ja Ameerika komme) aga kui ta seda valu kannatas, siis ta ikka sai oma hammaste eest raha padja alla. Pealegi kui lasteaias see haldjas teistele lastele legosid ja rahasid toovad...las ta siis läks sinna põhimõtete prügikasti nii nagu kunagi lutt ja ketsup ja televiisor ja ma ei mäletagi enam, mis sinna veel läinud on. Kindlasti tuleb tulevikus veel paar täiendust.

Olime kutsutud lasteaeda niiöelda lasteaia lõpupeole (kuigi lasteaed lõppeb meil alles 30.juuni). Lastele oli tehtud sampust, torti ja süüa (vanemad pidid pealt vaatama või siis saatma last smuugeldama omale toitu), kutsutud teater ja tantsijad ühes isikus ning direktor pidas kõne. Oligi kõik. Ei maksnud me selle eest midagi ega tehtud lastele kingitusi. Ei mingeid pidulikke riietusi ega fotosid. Lihtsalt üks päev lasteaias koos vanematega natuke pidulikumalt ja oligi kõik. Meil on ikka nii lihtne siin võrreldes Eestiga. Odavam ka :)

Poja käis lasteaiaga veel lasteaedade olümpiamängudel oma lasteaeda esindamas. Nende esindustiim tõi ühe kuldmedali hüppamises. Olevat olnud kõige paremad. Aga poja nägi ka vaeva lasteaias terve nädala, et tiimi üldse pääseda. Tubli on.

Pusinkal sündisid pojad. Viis tükki. Kõigile on kodu leitud. Kuigi viiest kaks jäävad vanavanemate juurde ehk siis saab neil olema kokku neli kassi. No ma ei tea, nats suur armee või kuidas. Elame-näeme...muud ei oska kosta.


Töökoht pakkus mulle võimalust osaleda esmaabi kursusel. Võtsin selle hea meelega vastu ja veetsin pool päeva uusi teadmisi ammutades. Ma olin nii õnnelik. Nad üldse vaikselt juba pommitavad mind töökohtade pakkumistega. Ma olengi viimane, kellele tuleb sügisest koht leida. Teistel on juba teada kool ja lastesõim. Ma ei tea veel mitte midagi ja nii on raske planeerida näiteks spordiringe või tantsuringe. Ainult ujumise ma juba registreerisin pojale sügiseks ära.

Lõpetuseks vedasin lapsed veel ühele linnaosa poolt korraldatud lastepäeva üritusele. Tüdruk armastab hobuseid ja poja oli rahul jalgpalliga aga sellisega, kus oli pall ümber kere.