Võistlused

Olen kuidagi sellel kuul võistluste lainetele sattunud. Olen suutnud ühe kuu jooksul pojale kolm võistlust välja vaadata ja organiseerida. Poja hakkas rääkima, et ta tahaks ka mõnel võistlusel osaleda ja võita...eriti tore oleks karikas saada. Siis selle jutu põhjal, mulle jäidki siin ja seal võistlused silma. Esimesel võistlusel oli ta vist esimese 10 hulgas. Aga medali sai (selle said kõik osalenud lapsed), mis iseenesest oli ju tore.


Ma natuke muidugi ülehindasin esimest võistlust, mis osutus kõrgliigas olevaks. Nimelt tegu sellise Spartan raceiga. Ma arvasin, et see selline jooksmise võistlus mõne kergema takistusega, aga oli hoopis ikka päris korralike takistustega. Kohale jõudes oli meil stardini päris palju aega, seega soovitasin, et mingu ja jooksku rada läbi, et näeb, mis teda ees ootab. Hästi soovitasin. Tuli välja, et ta pidi seda rada issiga jooksma, sest nii mõnestki takistusest üle pidi teda aitama. Näiteks esimene oligi kahe meetrine põhust sein. Paras trenn issilegi. Aga poja jäi rahule ja mina ka.

Teisel võistlusel sai ka käidud ja päris õige pronksmedal koju toodud! Lapsed võistlesid mõlemad 10 m jooksus, kaugushüppes, palli viskamises ja 100 m jooksus. Issi oli tütrega, seega ma ei tea väga kuidas neil läks aga medalit ei saanud. Poja see eest oli igal alal päris tubli ja sai kolmanda koha. Ta autasustamise ajal keksis, et tahan medalit ja tahan medalit. Ma muidugi ei uskunud, et ta medali kohale saab ja üritasin teda rahustada, et ega ta ei saa. No ja siis tema vanusegrupis kohe esimese nimena hüüti poja nimi. Ei noh jah seda piinlikuse tunnet, et ma ei uskunud tema võimetesse. Edaspidi kiidan ainult takka, et muidugi saad! Et siis pigem olgu tal pettumus sellest, et ta ei saanud medalit kui et sellest, et emme ei usu tema võimetesse. Vanemlik aps. Edaspidi olen targem. Uhke tunne ikkagi, et laps sai pjedestaalile.