Tsehhi, Velke Losiny

Skiareal Kouty

 Jeee, me olime jälle oma iga aastasel SPA reisil (varasemad reisikogemused siin). Ma alati ootan seda reisi pikkisilmi juba jõuludest saadik. Seekord sai meie sihtkohaks Velke Losiny linnake. Aga enne SPA reisi sai ka natuke suusatatud. Suusatamise leidsime sealt samast lähedalt ja kohe nii, et rendikorterid olid suusamäe all. Ei pidanud kuhugi autoga sõitma ega jala kõndima. Korterist kassasse ning suusad alla ja mäele.

Skiareal Kouty apartments

Korter oli ilus, soe, puhas ja igati standartitele vastav. Korteris olev trepp, mis viis katuse alusesse magamistuppa natuke küll häiris, sest pidin olema koguaeg valvel, et pisike ei kukuks. Aga väga meeldis maja esimesel korrusel olev spetsiaalne konku, kuhu sai jätta suusad ja kiivrid. Me elasime kolmandal korrusel ja majal ei olnud lifti, seega asjade tuppa toomine ning autosse viimine oli veidike sportlikum kui tavaliselt. Aga siiski olin väga rahul meie majutuse valikuga. Täpsemalt ööbisime siis Skiareal Kouty korterites.

Mulle meeldis ka see, et seal oli kohe olemas kassade kõrval restoran ja kohvik, suusakool lastele ja suusavarustuse rent. Seega kõik teenused ühe koha peal olemas.

Jesenik

Kui olime lahkunud suusakorterist jäi meil aega teha üks autosõidu kaugusel olev reis Jeseniku nimelisse linnakesse, kus käisime muuseumis ja Slovani restoranis lõunatamas. Sest oma SPA hotelli saime sisse alles kella kahest. Ilm oli muuseumi külastuseks sobivalt vihmane. Käisime siis vaatamas kriminalistika ja legode väljapanekut. Kriminalistika tundus plakati järgi selline vahva, kus saaksime lapsega lahendada mõrvamüsteeriumit aga osutus see hoopiski pigem täiskasvanulikuks kriminalistika väljapanekuks. Siiski sai laps proovida mikroskoopi ja kummikinnastega kasti sees olevate pintsettidega töö tegemist. Lego näitus ja mängutuba osutus ka lapsele igati huvipakkuvaks, aga pisike ei püsinud ka seal paigal.

Hotell Eliska

 SPAs ööbimise hotelliks valisin Eliska nimelise hotelli. Alguses olime kahe vahel, kas ööbida Eliskas või Dianas. Aga kuna pakett pühapäevast neljapäevani (ehk siis üks päev tasuta lisaks) oli pakkumisel ainult Eliskas, siis võtsime Eliska. Dianat küll kirjeldati lastesõbralikuma hotellina ja Eliska oli suunatud pigem pensionäridele, aga peale Diana basseini külastust (mille saime tasuta), veendusime, et Eliska oli ainuõige valik.

Diana hotelli vaade

Eliskas oli nimelt ilus, suur, sooja veega (34 kraadi) termaalne bassein (mädamuna haisuga), samas kui Dianas oli üks väga külma veega tavaline pisike bassein ja mullivann. Samuti oli Eliska termaalse veega veekeskusest 300 m kaugusel läbi pargi jalutatav aga Dianast oleksime pidanud sõitma autoga ümber linna. Ka linnakeskus oli Eliskast jalutatav, sest Diana asus tõesti mäe peal metsas kilomeetri kaugusel. Mis oli Dianas parem oli vaade mägedele ja lastenurk hotelli fuajees ning õuealal. Selle eest Eliskas oli võimlemisesaal avatud kõigile, kus me õhtuti üksi lastega möllamas käisime. Olin igati rahul jällegi oma hotelli valikuga.  

Natuke juttu ka, mis protseduurid seekord saime. Esimene oli termaalse veega vann, mis jällegi haises nagu vesi basseinis. Mitte midagi erilist. Teine oli osaline selja ja kaela massaaz. Noor mees oli sellise jõuga, et pidin tal paluma tuure maha võtta. Muidu oleks vist mul ribid puruks vajutanud. Kolmas oli jällegi termaalse veega vann, kus pakuti ka mingit lõhnavat vedelikku, mida ma kohe usinalt kasutasin, et siis on toredam vannis mõnuleda. Jällegi noored mehed olid tööl. Bonus, eks ole. 

Ma üldjuhul toidust ei räägi, aga vot see toit pani mind küll südamest naerma. Tavaliselt on knedlikud sellised pisikesed pallid ja neid on üldjuhul kolm, aga vot siin toodi selline üks suur hiiglaslik mustikamoosiga knedlik. Ja see oli lastemenüüst!!! Alguses ma arvasin, et ega ma seda ära ei söö, aga söin küll. Pidin kohe pilti tegema ja oma kogemust jagama.

Termaalse veega veekeskus

Velke Losiny linnakeses oli päris mitmeid vaatamisväärsuseid. Üks peamisi, mille pärast ma üldse selle koha valisin, oli aastal 2015 ehitatud termaalseveega veekeskus. Mul oli vist liiga suur ettekujutus ja ootus kohast ning esimesel külastusel olin kuidagi pettunud. Koht oli liiga tavalise veekeskuse moodi. Mu ootus oli midagi pigem sellist (kunagi sai seal käidud). Teisel külastusel ma juba nautisin olemist ja ei tahtnud kuidagi ära minna. Aga riietusruumid on küll arhitekti poolt läbi mõtlemata. Nii kitsastes tingimustes ja kui seal on ka veel rahvast, ei anna küll väga liigelda. Veekeskus ise oli mõnus. Eriti meeldis lastetuba, kuhu sai minna veest puhkama ja mängima. Me küll ei jõudnud seda tuba kasutada, aga olemas ta seal on.

Mineraalvee allikas Karel

Teine vaatamisväärsus oli Kareli joodav mineraalvee allikas. Maitses teine päris hästi aga see hais!!! Mädamuna hais ... lihtsalt rikkus ka joomise. Seal on veel teisigi allikaid aga neid me ei leidnud või siis nad ei ole joodavad. Olid küll purskkaevud, mis ma arvan, et olidki osaliselt need teised allikad.

Paberi pood

Kolmas vaatamisväärsus, kus ära käisime, oli paberimuuseum. Jällegi pigem pettumuse kanti. Asi oli rohkem paberitootmise peale üles ehitatud kui et paberi enda demonstreerimine. Mind just huvitab pigem paber kui materjal, mitte nii väga selle tootmine.

Aga paar huvitavat eksponaati siiski sai ära nähtud. Pigem meeldis mulle muuseumi juures olev poeke ning võimalus (muidugi lisaraha maksmise eest) ise üks paberileht toota, mida me ka kõik kolmekesi tegime. Pisike magas magusat und paberitootmismasinate vahel, sest üks videoklipp paberitootmisest pani ta lihtsalt magama. Ma arvan, et see onu hääl oli nii mõnusa uinutava tooniga, et tal ei olnud pääsu muudmoodi kui magama jäädes. Mõtlesin korraks, et peaks selle video vist endale koju muretsema. Ha ha.

Paberi tootmine

Paberi muuseum

Neljas vaatamisväärsus oli kohalik mõis. Kuhu küll sisse minna ei saanud, sest siin riigis on üldjuhul kõik mõisad ja lossid novembrist märtsini suletud. Aga ilm oli nii ilus ja päikesepaisteline, et nägime mõisa ümbruses lumekellukesi ja järve peal parte. Pisikese nägu oli vahva näha, kuidas ta üritas ajus neid parte oma kohale paigutada. Ta polegi mul varem minu arust niimoodi lähedalt parte näinud. Mõisa lähedal oli ka üks hästi tore mänguväljak, kus saime ronida, karusellitada ja kiikuda. 

Laste muuseum

Oligi aeg SPAst lahkuda. Aga ega me ei saanud siis otse koju sõita. Teel koju oli vaja veel teha üks peatus Bludovis, kus avati laste muuseum, mis tegelikkuses osutus pigem mängutoaks. Aga see oli nii lahedalt kõik tehtud puidust ja see lõhn!!! Nagu oleks saunas. Värske puidu lõhn. Olin väga vaimustuses sellest kohast. Kõik mängutoad võiksid sellised olla või pigem igas linnas võiks üks kuni kaks sellist olla.

Allkorrusel oli meisterdamisetuba, kohvik, vanade asjade väljapanek ja piletikassa koos garderoobiga, kus sai metallkettiga alla lasta korvi, kuhu panid oma riided ja siis tõmbasid korvi tagasi lae alla. Üleval korrusel oli beebide ala, selline ülesannete tuba, ronimisesein patjade ja tekkide konkuga ning viis erinevat majakest alates restoranist, pagarist kuni raudteejaamani.  

Lastemuuseumi õueala

Õue osa oli veel ehitamisel ja seega kinni, aga aknast oli näha, et see saab ka ülimalt äge olema. Puuveerennid, kus jookseb vesi. Iga lapse UNISTUS! Maasikapeenrad ja istepingid vanematele.

Oih, mõnusalt jõudsime palju käia, teha ja näha. Aga ka puhata ja mõnuleda...nii natuke :D