Jõulupeod

Selle aasta esimeseks jõulupeoks oli mu töökoha korraldatud Valge&Musta-teemaline üritus, mis toimus minu jaoks uues kohas Radiopalac.  Koht oli fantastiline. Toit hea ja juua piisavalt. Üle pika aja tantsisin kuni hommikuni (täpsemalt kella 3ni). Tunne oli hea, lausa fantastiline, sest pole nii ammu saanud terve öö tantsida hea muusika saatel. Nägin ära kõik endised ja praegused töökaaslased, keda näha tahtsin ja rohkem veel.

Teisele peole läksime saatkonda, mis oli juba paras stressamine. Seal ei ole just lastele kõige sõbralikum keskkond (oht kukkuda treppidest-siserõdult) ning kõigele lisaks oli lapsel igav (kuigi võtsin talle mänguasju kaasa). Seega nuias peale esimest tundi ta juba koju. Ma ikka meelitasin ta jõuluvana ära ootama, aga siis ka kohe pakiti asjad ja anti mõista, et minek. Jõuluvanale üritasime (mina üritasin) laulda põdra maja laulu, mis siis lapse poolt blokiti ära päkapiku mütsi mulle suhu toppides, ei-ei öeldes ja kõvasti kallistades kuni ma poole pealt küsisin, et kas sellest piisab kingi kätte saamiseks. Uh...õnneks piisas, aga kõigil teistel oli naer nabani, olukord oli tõesti absurdikas, ise ka naersin pisarateni.

Kolmas pidu oli korraldatud rahvusvahelise kooli poolt enamasti välismaalaste peredele. Seda laps nautis. Oli ruumi mängida ja joosta. Oli tegevuslaudasid: küpsiste tegemiseks (vaata pilti), jõuluvana tegemiseks, värvimiseks, valejääga mängimiseks, tehti õhupallidest loomi ja maaliti nägusid. Kõige lahedam oli jõuluvana külastamine, millest tehti video ja pilt. Laps kartis ja peitis ennast minusse ning ma siis üritasin suhelda. Mind ennast ajab see tohutult naerma, aga lapse juuresolekul ju ei saa (jääb teisele veel mingi kompleks külge, et emme naerab ta hirmude üle). Sellelt peolt muidugi ei tahetud koju minna. Samas kõike pidi tegema emmega. Issi ei sobinud. Mul ei jäänudki suurt aega oma tuttavatega suhelda. Igati õnnestunud jõuluhooaeg.